«Mulle ütles kunagine klassivend, et 88 on ju maagiline arv – loe seda vasakult paremale või paremalt vasakule, ülevalt alla või alt üles, ikka sama,» naerab 88aastane Valve Rehema, kes on keerutanud tantsu Raimond Valgrega ja surunud kätt kõigil neljal Eesti presidendil, sealhulgas Konstantin Pätsil.

«Olen rehkendanud, et õpilasi on mul ikka mõni tuhat,» ütleb emakeeleõpetajana leiba teeninud naine. Kahtlemata on eaka tartlanna kõige suurem vara aga neli last, kaheksa lapselast ja 15 lapselapselast. «Kuueteistkümnes on ka juba teel,» muheleb ta. Valve on lihase lapsena kasvatanud üles ka õetütre, kelle vanemad 1941. aasta juunis küüditati. «Pooleteiseaastane tüdrukutirts oli tol saatuslikul päeval juhuslikult minu ja ema juures. Nii ta meile jäigi.»

Elumõte 30aastaselt
Valve võib pidada ennast väga õnnelikuks inimeseks, sest ta oli vaid õige pisut üle 30, kui sõnastas iseenda jaoks elumõtte, mida mõni inimene jääbki taga otsima ... «Sammusin tööle Miina Härma gümnaasiumisse ja ütlesin endale, et minu elus on kõige tähtsamad pere, õpetajatöö ja ühiskondlik tegevus.» Nendele kolmele vaalale ongi Valve elu toetunud.
Noorukese koolipreili ja tema tulevase mehe Voldemari viisid kokku ülemnõukogu valimised. «Olin valimiskomisjoni sekretär, kui mind tuli õpetama noor korpuseohvitser. Kähvasin talle, et oskan ise ka protokolli teha,» meenutab ta esimest kohtumist. Pedagoogist mehega veetis Valve pika ja õnneliku abielu kuni abikaasa surmani, kuldpulmast jäi puudu vaid mõni aasta. «Me ei tüdinudki teineteisest. Vastastikust austust jätkus kogu eluks.»
Õnneliku abielu retsepti koostisosadeks peab proua teineteise mõistmist, enda taltsutamist ja leppimist. «Võin küll vahel olla äkiline, aga viha ei ole ma kunagi pidada suutnud,» tõdeb Valve ja lisab, et ka tema kolm tütart on kõik õnnelikus abielus, kuid poeg on korra lahutanud. Muide, naise kaheksa lapselast on kõik tüdrukud. «Lapselapsed on eriti uhked selle üle, et ma olen 22aastase neiuna Raimond Valgrega tantsu keerutanud,» naerab Valve.  
See juhtus ühel tantsuõhtul, kuhu oli kutsutud mängima Valgre orkester. «Vahepeal pani Valgre oma akordioni toolile ja tuli palus mind tantsule, no ikka päris mitu korda. Teisi ta ei kutsunud, ainult mind. Ju see koolipreili hakkas talle silma!» Kahjuks sai neiu alles hiljem teada, et tema tantsupartneriks oli olnud kuulus helilooja.
Siinkohal meenutab Valve kõrvalepõikena üht ammust pensionäride õhtut, kuhu oli esinema kutsutud Vanemuise näitlejad. Rain Simmul esitas tookord Valgre laulu ja juhatas selle sisse järgmise lausega: «Eks sel ajal, kui Valgre elas, oli ju ka armastust.» «Ütlesin pärast noorele näitlejale, et ärgu ta selles kahelgu, et ka meieaegsed oskasid armastada!» naerab Valve.
Kui naine sai 55aastaseks, palus ta end päevapealt pensionile saata. Talle tundus toona, et õpilastes polnud enam piisavalt õpihuvi. «Oleksin tahtnud olla rangem, kuid ei suutnud —
hakkasin naerma, kui lastele otsa vaatasin,» tunnistab Valve.
Kes nüüd aga arvab, et pensionile jäädes sai Valvest jõudeelu nautiv memmeke, see eksib. Õigupoolest just naise pensionieas ilmutatud ühiskondlik aktiivsus ongi peamiseks põhjuseks, miks me temast kirjutame — sellist energiat pole paljudel noorematelgi!
Pärast igapäevase õpetajatöö lõpetamist juhtis Valve Tartu pensionäride ühendust Kodukotus, puhus elu sisse pensionäride rahvaülikoolile, õpetas soome keelt, asutas Eakate Nõukoja ja laulis üle 50 aasta naiskooris Ave. «Ütleb ju Piibelgi, et jumalikku annet peab kasvatama ja haljana hoidma. Minul oli oskust haarata inimesi kaasa. Ja mul on hea meel, et need asjad, mida olen südamega teinud, kestavad tänaseni.» Hea meel on teistelgi. Kolm aastat tagasi autasustas kodulinn teda kauase ühiskondliku tegevuse eest Tartu medaliga.
Valve on meelsasti teinud ka kirjatööd. Tema sulest on ajalehes Videvik ilmunud 150 artiklit ja Eesti kooli biograafilisse leksikoni kirjutas ta lausa mitukümmend peatükki. «Selline tegelane on ka siia sisse pandud,» osutab ta tagasihoidlikult oma nimele leksikonis.
Peale selle on naine kirjandusmuuseumi palvel jäädvustanud omal ajal enda ja oma vanemate haridustee Läänemere maade õpetajate elulugudes. «Mind tabas eriline hardus, kui vaatasin arhiivis isa kirjutatud pabereid,» ütleb väikelapsena isa kaotanud Valve.
Naise sugestiivne ja rahustav hääletämber on hästi tuttav kõigile Pereraadio kuulajatele — ta on fonoteegi tarvis sisse lugenud terve hulga Eesti romaane, kõige rohkem Ristikivi ja Kalmuse loomingut. Ka pimedate audioraamatukogus leidub kuus romaani, mille viib kuulajani Valve hääl. Sel moel on ta pensionipõlves täitnud ka oma kunagise unistuse — saada näitlejaks.

Pika ea retsept
Kui uurida Valvelt pikaealisuse salanippe, vastab ta lihtsalt: «Olen olnud alati optimistliku, aktiivse ja introvertse loomuga ning oma mured kiiresti maha laadinud.» Ta lisab, et rasketes olukordades on talle andnud tuge usk ja teadmine, et ta ei ole mitte kunagi üksi!
Samas leiab Valve, et kõigile sobivaid universaalseid nõuandeid ei ole olemas. «Vahel kuulen raadiostki, kuidas antakse elujuhiseid: tehke nii ja tehke naa. Mind panevad need imestama, sest iga inimese loomus on ju erinev. Ja mõni tahabki ehk pidevalt nageleda või natuke viriseda ...»
«No nii, aga see lugu tuleb siis teemal, et kuidas nii vana inimene suudab veel elada, jah?» viskab Valve nalja, kui hakkame juba head aega jätma. Ja ütleb tõsinedes: «Mina tõesti imetlen neid, kes elavad saja-aastaseks ja vanemakski. Kuid ise ma ei tahaks olla viletsana kellelegi tüliks. Kui on õige aeg, kutsub taevane isa mu ära. Olen leppinud selle mõttega, et minu elutöö on tehtud.»
Mõistagi ei tähenda see, et Valve oleks kaugeltki kaotanud huvi elu vastu —  ta on alati palju lugenud ja tänagi käib talle koju õige mitu ajakirjandusväljaannet.
Kui küsime lahkelt perenaiselt, kas oleme ta juba ära väsitanud, vastab Valve ausalt: «Jah.» Kuid veel enne, kui ta koduuksest välja astume, pakub ta ka külalistele võimalust mõõta vererõhku. «Korras!» hindab ta numbritele pilku heites. «Kui on hea tervis, jõuate nii endale kui teistele rõõmu valmistada!»