Ugala näitleja Aarne Soro ja dramaturgi ning teatripedagoogi Silvia Soro kokkusaamise ja koosolemise loos on tähtsal kohal number üks: nad õppisid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia (toonase nimega Viljandi Kultuurikolledži) esimeses näitlejalennus ning aastaid hiljem olid esimene paar Viljandimaal, kes laulatati kirikus riiklikku abiellu.

Tõrva poiss Aarne (37) ja Tallinna tüdruk Silvia (36) kohtusid esimest korda 18 aastat tagasi kultuuriakadeemia sisseastumiskatsetel.

Kui nad nüüd oma hubases kodus, kohvitassid laual, kõrvaltoast kostmas tütarde Herta (9) ja Marta (5) rõõmsad mänguhääled, esmanägemist meenutavad, muigavad mõlemad. «Märkasime üksteist kohe, Aar­ne tegi mulle supi välja,» muheleb naine.

«Silvia tegi sisseastumiskatsetel pantomiimi — must trikoo seljas, vingerdas seal lava peal,» ütleb Aarne. «Ta ei olnud selline kõku-kõku. Temast ei saanud mööda vaadata.»

Mõlemad said kooli sisse, ent vaid mõni kuu hiljem sõitis Silvia, siis veel preili Sarrap, Saksamaale lapsehoidjaks. Järgmisel suvel tagasi tulles hiilis ta mööda seinaääri ega julgenud tükk aega küsimagi minna, kas ta võiks kooli tagasi tulla.

Aga võeti tagasi küll. Õpingud jätkusid, arenes ka see, mis oli tekkinud tema ja kursusevenna vahel. «Aarne oli kursuse kõige popim poiss,» õhkab Silvia. Kõnealune, vastselt juba kolmandat korda Ugala teatri parima meesnäitleja tiitliga pärjatud Aarne vehib kõrval kätega ning üritab vastu ajada.

Vaesed tudengid ja suured pulmad

Lihtsalt ja sirgjooneliselt nagu muinasjutus kõik ei läinud — oli neilgi lahku- ja kokkuminekuid.

«Võib-olla kartsime end siduda, võib-olla oli isegi hea, et nii läks, sest ilma vahepealse ajata heidaksime äkki praegu üksteisele ette, et oleks võinud kellegi parema leida,» arutleb Silvia. «Nüüd teame, et on ka palju hullemaid inimesi,» kõristab ta naerda.

Tudengipõlve olmepoolt meenutades imestavad Aarne ja Silvia siiralt, et millest nad toona õieti elasid — kaks rahatut tudengit, kel mõlemal on küll väga südamlikud ja toetavad, ent mitte tohutut materiaalset abi pakkuda suutvad perekonnad.

«Ma tegin siis veel suitsu ka ja nägin välja nagu Buchenwaldi suveniir,» naerab Aarne. Aga ikkagi — tagantjärele on needki ajad ilusad, kui söögiks praeti muudkui Lohu leiba (see oli kõige odavam) ning kodust saadetud kartuleid.

1997. aastal sai kool läbi ja noortest Ugala näitlejad. Viis aastat hiljem, 1. jaanuaril 2002 sõlmiti Silvia ja Aarne abielu. Nad olid esimene paar Viljandimaal, kes ei pidanud enam eraldi perekonnaseisubüroost läbi käima — kiriklik laulatus Jaani kirikus tegi neist abielupaari mitte ainult taevaisa, vaid ka riigi ees.

Laulatada ei lastud ennast sellepärast, et saaks peentes riietes altari ees seista, Sorodel olid selleks ikka sügavamad põhjused — nad ei pelga ennast kristlasteks nimetada.

Aarne ja Silvia oleks leppinud väga väikeste ja vaiksete pulmadega, ent Aarne ema korraldas neile suure peo. Kuna tegu oli uue aasta esimese päevaga, olid paljud külalised eelmisest õhtust veel tiba väsinud, aga kohal olid kõik.

«Meil oli üle saja külalise, pikk pulmarong sõitis läbi lumise Eestimaa Viljandist Tõrvasse,» kirjeldab Silvia. «Oli tõesti hästi tore, tõsine Eesti pulm!» täiendab Aarne.

Läbinisti teatris

Pärast esimese tütre Herta sündi ei läinudki Silvia enam Ugalasse näitlejaks tagasi. Ta veab nüüd Karksi-Nuia noorteteatrit O, juhendab teatrihuvilisi Ugala noortestuudios ning kirjutab dramaturgiat.

«Silvia on Eesti parim kirjanik,» ütleb Aarne väga tõsiselt ja veendunult — ja seepeale on Silvia kord kätega vehkida ning vastu vaielda.

Nüüd, eri viisidel, kuid üdini teatriga seotuna, paistavad mõlemad väga õnnelikud. «Aarne ilmselt tunneb Ugalas, et ta on seal, kus vaja. Mina tunnen lastega töötades, et saan midagi anda, et mind on vaja,» selgitab Silvia.

Tema ja Aarne ei kuulu sellesse parteisse, kes valjult hüüavad, et oma lapsi püüavad nad iga hinna eest teatrist eemal hoida. Kui mõnda etendusse lapsosalist vaja on läinud, pole Aarne siiani küll oma tütreid välja pakkunud, ent ta on kaasaga sama meelt, et igasugust loomingulisust tuleb soosida.

«Mitte sundida, aga ka mitte pärssida,» on nende kasvatuspõhimõte kaunite kunstide vallas.

Kui Hertal ja Martal on veel küllaga aega mõelda, mis elukutse valida, siis täiskasvanud perekonnaliikmetel tuleb teatriinimestele kohaselt suvel üksjagu tööd teha.

Silvia on hõivatud juulis, Aarne augustis, ent mees avaldab ometi lootust, et üle mitme aasta saavad nad seekord natuke ka koos puhata ja ehk isegi kuhugi sõita.

Kaugeid ja kalleid väljamaareise ei plaanita, küll aga tahaksid nad külastada Kuremäe kloostrit, Piusat ja Taevaskoda ning Saaremaad. Kui lotovõit või mingi muu müstiline rahapatakas sülle kukuks, sõidaks Aarne hea meelega ka Vaikse ookeani saartele («Enne, kui nad päris vee alla kaovad!») või Uus-Meremaale. Aga, nagu öeldud — Eestis on ka hea. Eve Jaakson