«Oh, kuidas mulle meeldib laval laulda! Eriti kui meri korralikult laeva loksutab ning mina tikkkontsadel, kitarr käes, püüan tasakaalu hoida just nagu surfilaual,» kirjeldab Airi Ojamets, kuidas ta laevatööl tormist merd naudib.

Kantrilauljana kuulsaks saanud Airi Ojametsast (34) pole ammu midagi kuulda olnud. Kui, siis ainult niipalju, et ta vahepeal üksinda Himaalaja mägedes seikles või Indias kirgastumas käis. Tuleb välja, et Airi reisibki kogu aeg. Suure osa ajast veedab ta merel Tallinki kruiisilaevadel lauljatööd tehes. Uskumatu, aga tänase seisuga on Airi niimoodi rahva meelt lahutanud suisa kümme aastat jutti — ja ikka pole tal sellest veel kõrini.

Pole telekat ega raadiot
Airi, kas sa vahel merehaige ka oled olnud? «Ikka. Kunagi laevatöö algusaegadel tormisel merel. Üldiselt on sellistel puhkudel soovitatav krõbistada kuivi küpsiseid,» itsitab staažikas lauljanna, kes enda sõnul on neid pööraseid torme lausa kaifima hakanud. Torm — see on adrenaliin! Ja tõtt-öelda on Airi sõnul sellistel puhkudel saalgi alati paksult rahvast täis. «Muidugi, korraliku tormiga ei julge keegi kajutisse magama minna,» naerab ta. Siiski meenub talle, et teinekord on karmimate ilmastikuolude pärast esinemisi ära ka jäetud. «Siis, kui näiteks terve trummikomplekt tõusis 20 sentimeetri kõrgusele õhku.»
Soome, Rootsi ja teinekord Lätigi vahet sõitev Airi hindab, et kõige elavama publiku moodustavad soomlased. «Nemad kogu aeg tantsivad. Teinekord, kui kell on õhtul seitse ja nad alles söövad või kolivad oma kajutitesse, siis ikkagi —
nii kui saalis muusika peale panna, näed, et kusagilt nurgast jooksevad nad oma tantsukingadega kohale,» kiidab lauljatar põhjanaabreid.
Millist repertuaari kruiisipublik armastab? «Oleneb. Noortele mängime ikka Lady Gaga, Adele, Shakira või Katy Perry lugusid. Kui saalis on eakaid, tuleb kiirelt teha üks valss. Kogu aeg peab silma järgi hindama, kellele mida,» selgitab Airi oma ameti argipäeva.
Kui poppide välismaa lauljate ja nende repertuaariga on Airi kursis, siis Eesti asjadest ei tea ta suurt midagi. Airil pole kodus telekat ega raadiot, isegi ajakirju ja lehti ta ei loe. «Ma pole tõesti juba üle kahe aasta telekat vaadanud ega tunne sellest mingit puudust ka. Mu elu ju sisuliselt ei muuda see, kui kusagil maailmas toimuvad õnnetused. Miks peaksingi kogu selle maailmakurbuse endasse võtma? Tahan ümbritseda end positiivsusega.»
Airi leiab, et uudised, mis peavad temani jõudma, jõuavad nagunii. Näiteks sai ta alles hiljuti Eurovisioni eel läbi Facebooki teada, et Eestis on üks uus andekas meeslaulja Ott Lepland. «Keegi jagas Ott Leplandi eurolaulu hispaaniakeelset versiooni «Escucha» ja kuna mulle hispaania keel väga meeldib ning minus äratas tähelepanu, et eestlane selles keeles laulab, siis kuulasin kohe mitu korda jutti. Kuna Ott laulis nii ilusasti ja usutavalt nagu Enrique Iglesias, siis ma ei tahtnudki seda eestikeelset versiooni enam kuulata,» räägib Airi.
Palju kentsakam lugu juhtus infosulus elaval Airil aga siis, kui ta kodukandis Lasnamäe ja lauluväljaku vahetus läheduses metsa vahel jooksmas käis. «Jooksin ja imestasin, et oh, kui tore, täna üldse inimesi ei ole, küll on mõnus. Mõtlesin endamisi, kuidas hindud mind praegu kadestaksid, et keset pealinna on nii suur maa-ala ainult minu päralt.» Pärast, kui Airi koju jõudis ja Facebooki lahti tegi, oli keegi jaganud uudist, et samas kohas luusis just karu ringi. «Mõelda vaid! Keset linna! Ma pole kunagi mõelnud, et järsku on siin mõni karu kusagil. Ma saan aru, et Indias võib džungli vahel mõni tiiger või elevant vastu tulla, aga siin, Lasnamäel ...» ei suuda Airi siiani ära imestada.

Pole päevagi tööd rabanud
Airi elustiil ja -filosoofia on elada muretult ja rõõmsalt. Olla kogu aeg olemises ja olevikus. «Elada tuleb nüüd ja praegu, mitte minevikus ega tulevikus. Minult küsitakse tihti, et kas sa homsele üldse ei mõtle. No miks ma peaksin mõtlema? Kui midagi juhtub, juhtub see nagunii. Muretsemine siin elus edasi ei vii,» seletab lauljanna elutargalt.
Juba aastaid on Airi huvi tundnud esoteerilise ja metafüüsilise lektüüri vastu, millesse ta vabadel hetkedel naudinguga sukeldub. Üheks inspiratsiooniallikaks on hinduism. «Mulle meeldib, et hinduismis pole ära lahterdatud hea ja halb, vaid kõik sündmused on üks suur protsess. Näiteks see, mis tundub esialgu halb, võib järgmisel päeval olla hoopis hea. Mina elangi sellise mustri järgi — iga kogemus on millekski vajalik.»
Sestap ei maksa Airi käest küsida, milline näeb välja tema tavaline päev, sest tavalisi, kindla struktuuriga harjumusi tal polegi. «Kõik kulgeb spontaanselt. Ükskord kodus olles mõtlesin, et oh, mul on vaba õhtu. Võtan juba šokolaadid ja värgid välja, hakkan nautima, kui äkitselt tuleb telefonikõne: «Kiiresti oleks vaja siia «Pilvede alla» üht osatäitjat.» Poole tunni pärast olin juba võtteplatsil ja mulle tehti meiki,» toob Airi näite ühest oma kõige «tavalisemast» päevast.  Loomulikult Airil, kes telerit ei vaata, polnud aimugi, mis seriaaliga tegu on. «Kui stseen Liina Olmaruga läbi sai, siis lõpuks küsisin, et kuhu see nüüd läheb, kas see on see «Kelgukoerad»,» muigab Airi tagantjärele.
Ühtegi muud tööd peale laulmise polegi Airi oma elus püsivalt teinud. «Olen eluaeg teinud seda, mida armastan. Ma tõesti ei tea, mida töö selle klassikalises mõttes tähendab. Mul on õnn tunda elamisest rõõmu,» vaatleb ta oma saatust tänulikul pilgul. Isegi suvistel koolivaheaegadel, kui teised lapsed põllul või peenarde vahel rohida rabasid, nihverdas Airi end osavalt kõrvale. «Teate, mis mu neiupõlvenimi oli? Viil!» lagistab Airi südamest naerda.
Kuid siiski meenub Airile äkki, et 13aastasena käis ta perega kaasas Soomes maasikaid korjamas. «Algul tundus, et mis see siis ära pole see maasikakorjamine. Aga kui päevad läbi seal kilomeetriste vagude vahel küürutasid, samal ajal vihma kallas, olid kord selili, kord kõhuli paksus mudas — vaat  siis sai küll töö maitse suhu! Mind aitas vaid see, et silme ees terendasid soome margad: iga korvi eest sai 3 marka,» mäletab Airi, kes hiljem elus ühtegi sedavõrd füüsilist tööd pole tahtnud teha. «Hea, et nii varakult elu selgeks sain,» naerab ta.

Pojaga nagu «kaasüürilised»
Airi jaoks on laevatöö tõeline lust. «Meri on mind alati tõmmanud, juba mu isa oli meremees.» Ta meenutab, et lapsena vaatas ta tihti seriaali «Loveboat» ning unistas siis, kuidas tahaks ka kunagi kruiisilaeval töötada. «Muidugi sellist luksust nagu selles seriaalis, meil päris pole,» itsitab lauljatar. Küll aga, esilauljannale kohaselt, peetakse teda kingitustega meeles. «Tavaliselt tuuakse lilli ja šokolaadi, vahel on ka mõni karvane mänguasi,» märgib Airi.
Kord aga pisteti talle sõrme päris hinnaline sõrmuski. «Tegu oli täiesti võõra inimesega. Me ise kolleegidega oletasime, et see lugu võis olla nii, et naine, kellele sõrmus tegelikult mõeldud oli, ei ilmunud kohale ja mees otsustas suurest pettumusest sõrmuse võhivõõrale ära anda, näiteks mulle,» naerab Airi ja jätkab: «Keset minu laulmist ta tuli ja teatas lihtsalt: pane sõrme. Mina pidin üheaegselt suutma naeru pidada, laulda ja sõrmust sõrme panna, samal ajal kui bändikaaslased seljataga nöökisid, et millal pidu saab.»
Aga tõesti — millal siis pidu saab? Tundub, et niipea vist mitte. Praegu naudib Airi mõnusat üksiolemist oma kahe poja seltsis. Üsna hiljuti soetas ta ka päris oma kodu — ostis korteri Lasnamäele. «Olen üsna värske kinnisvaraomanik!»
Lapsed Oliver (15) ja Silver (10) on sirgunud suurteks poisteks. «Noorem käib küll kahe kodu vahet. Kui mina laeval olen, on Silver isa juures, ja kui tulen, siis minu juures. See on meil hästi ära jaotatud ja ma ei pea kunagi muretsema. Elame ka nii lähestikku, et poisil on isa ja ema kodude vahel viie minuti tee,» räägib Airi.
Vanema pojaga on Airil vahel tunne, nagu oleksid nad kaks võrdväärset kaasüürnikku — nii tubli ja mõistlik meesterahvas on Oliver. «Vahel, kui näiteks arvutiga mingi probleem on, siis küsin temalt abi. Ta on mul suur arvutihuviline. Oliveri tubagi näeb välja nagu internetikohvik,» naerab ema.
Airi pole tavaline ema, kes teismelistel kannul käiks ja käske-keelde jagaks. Tema kasvatusmeetodid on teistsugused. Näiteks võttis ta aasta alguses vanema poja kaasa kuuajalisele reisile Indiasse, et tutvustada talle vaimumaailma läbi teise kultuuri. Koos tehti joogat ja mediteeriti. «Ta oli piisavalt vana, et minuga Indiasse tulla. Üks asi oli veeta koos üks tore puhkus, hoopis teine asi aga tutvustada lapsele seda, millega ma tegelen. Tal oli hea näha, et mitte ainult tema ema üksi ei ole selline hull,» naerab Airi.
Ilona Talumets