Toitumisterapeut Annely Soots on suure sisemise jõuga naine: tal on ette näidata arsti ja psühholoogi diplom, enda asutatud tervisekool, hubane kodu ja kolm tütart.

Naise optimistlik olek lööb aga hetkeks kõikuma, kui ta kõneleb oma esimesest lapselapsest, kes sündis kuus aastat tagasi – pärast vaktsiinisüsti hakkasid last vaevama eluohtlikud krambid.

See oli valus murdepunkt, mil pisipoisi aitamiseks tuli kokku võtta kogu jõud. Sest meedikud möönsid: see on ravile allumatu halva prognoosiga epilepsia. Leppige! «Aga meie ei leppinud!» Annely (53) häälest kostab veel praegugi ühtaegu valu ja võitlusvaimu.

Esimesel elukuul oli lapsega kõik korras. Beebi oli saanud tuberkuloosi- ja kaks B-hepatiidi vaktsiini. Kaht esimest süsti talus ta hästi, kuid pärast kolmandat tekkisid krambihood. Lapse seisund muutus järjest halvemaks ja ükski ravim ei aidanud. «Iga nelja minuti järel tekkis kaheminutiline kramp ... See oli õudne!»

Perele öeldi, et tõenäoliselt laps sureb. Intensiivravis manustati pisipoisile ohtralt ravimeid. «Kardan, et nii suur kogus rohtusid ja pidev krambiseisund kahjustas lapse aju,» nendib Annely tagantjärele.

Vanaema Annely ja ema Sirli (31) hakkasid üheskoos paaniliselt lahendust otsima — nad ei suutnud leppida väitega, et see on sündroom, millel pole põhjust ega ravi. «Põhjus peab olema ja ravi peab olema!» uskus Annely.  

Et väikesele Kristianile süstitud vaktsiinid sisaldasid elavhõbedaühendit tiomersaal, otsis Annely  teadusartiklitest vastust selle kohta, kas elavhõbedamürgistus võib põhjustada epilepsiat.

Vastus oli jaatav. Prantsusmaal tehtud analüüs näitas, et lapsel oli väga tugev elavhõbedamürgistus. Pealegi oli Kristiani emal suus kaheksa hõbeplommi, mis eritavad pidevalt elavhõbedat ka organismi.

Krampidest vabaks

«Siis hakkasimegi mõnekuist last toitumisteraapia abil ise ravima,» ohkab vanaema. Kõigepealt pandi beebi piima- ja gluteenivabale dieedile, sest analüüsid tuvastasid tal nende ainete talumatuse.

Et väikemeest uue toiduga harjutada, tassisid ema ja vanaema talle intensiivravipalatisse tatraputru, kartuli- ja porgandipüreed. Sellest hetkest, kui laps sai dieedile, hakkas eluohtlik krambiseisund vaikselt taanduma ja pisipoiss pääses haiglast koju.

Tänu ema ja vanaema pingutustele on Kristian olnud krampidest ja ka ravimitest vaba juba kolm aastat. Lõpuks ometi laps areneb: hiljaaegu ei hoidnud ta peadki, kuid nüüd seisab juba ise jalgadel.

Ta küll ei kõnni ega räägi veel, aga naerab ja kilkab armsasti. «Ma endiselt loodan, et Kristian hakkab ühel päeval rääkima ja kõndima,» lausub vanaema. Ja ütleb justkui iseendale: «Küll ta hakkab!»

Annely sõnul ajab teda ahastusse tõsiasi, et Kristiani sünni ajal ei olnud tal nii palju infot kui praegu. «Käisime koos lapsega Šveitsis ja Itaalias, kuid ei osanud otsida abi Ameerika arstidelt, kes ravivad raskete diagnoosidega lapsi, sealhulgas ka elavhõbedamürgistust.

Kõige paremini aitab elavhõbeda eemaldamine organismist, aga Eestis pole selleks vahendeid.»

On päris mõistetav, et vaktsineerimise teema ei jäta Annely Sootsi ka erialaselt ükskõikseks. «Ma ei ole vaktsineerimise vastu, aga kindlasti ei tohi seda läbi viia kampaania korras. Iga inimene on erinev, isegi suvaline toidulisand võib tekitada ootamatuid kõrvaltoimeid,» tõdeb ta toitumisterapeudina.

Annely teab ka, et väga palju sõltub geneetilisest pagasist, näiteks sellest, kui hästi eritub elavhõbe kehast. Kui see võime on hea, ei tekita elavhõbedat sisaldav vaktsiin probleeme.

Kuid ta teab lapsevanemaid, kes on tõsiselt mures selle pärast, mis on juhtunud nende lapsega pärast vaktsineerimist. Meil isegi ei registreerita neid haigusjuhte, rääkimata uurimisest, tõdeb ta.

Väga paljudes riikides on vastsündinute süstimine keelatud. Ka Eesti peaks jõudma nii kaugele, et last ei süstitaks esimestel elukuudel ega tehtaks elavhõbedaühendit sisaldavat vaktsiini rasedatele. Annely paneb südamele, et vaktsineerida ei tohi ka haiget last.

Ta on kaljukindlalt veendunud selleski, et elavhõbedaühendi peaks vaktsiinidest üldse välja võtma. Uuring, mille põhjal siiani väidetakse, et vaktsiinides kasutatav elavhõbedaühend tiomersaal ei ole mürgine ja hoiab ära autismi, ei ole usaldusväärne — selle teostaja on praegu kohtu all, teab Annely.

Üliõpilasmalevas alguse saanud lugu

Annely arutab teemat, mis tema peret valusasti puudutanud, kirglikult. Nagu muuseas on ta vahepeal külalistele valmis seganud «umbrohujoogi» naadist, nõgesest, noortest kuusekasvudest, nurmenukulehtedest ja banaanist. «Kui seda hommikul juua, on lõunani kõht täis,» lubab ta ja pakub kõrvale vitamiinirikast rohelist salatit, gluteenivaba kooki ja taimeteed.

Toitumisterapeudina ta ju teab, et immuunsüsteemi tugevdades on võimalik vastu astuda kõikidele haigustele. «Toit on oluline ravim, seda ütles juba Hippokrates. Ja söök, mis üht inimest toidab, võib teisele olla mürk. Piim on ühele väga kasulik, aga teisele ohtlik,» toob Annely näite.

Siiski tuleb tõdeda, et ajapuudusel ei pakuta ka Sootside kodus alati ainult kõige tervislikumat toitu. «Aga meie toidulaual on palju aedvilja ja me tarbime vähe suitsutatud tooteid ning liha,» kinnitab Annely oma ilusas avaras köögis.

Üht seina kaunistavad perepildid. Pilk jääb pidama noorukese Annely ja tema kaasa Urmase pulmapildil. «Tutvusin oma tulevase mehega üliõpilasmalevas pärast teist kursust.

Ma ei olnud ainuke, keda võlus tema laul ja kitarrimäng, paljud tüdrukud olid temasse armunud. Ma ei teagi, kuidas minul õnnestus tema süda võita,» muheleb Annely.

Rohkem ta malevasse ei saanudki, sest sünnitas 21aastaselt tütre Sirli ja 22aastaselt Sireti (nüüd 30). Kolmas tütar sündis, kui Annely oli 35. «Vaat siis juba oskasin emaks olemist nautida, see oli õige pisut justkui vanaema-tunne,» naerab ta ja tunnistab, et kui ta vanemate tüdrukutega oli vahel ehk autoritaarne, siis peagi 18. sünnipäeva tähistav Silvia võitles endale välja võrdsema suhte.

Läbisaamise tütardega hindab Annely väga heaks. «Eks me ragista vahel, aga ei tee üksteisele haiget, vaid räägime asjad selgeks. Vanema tütre Sirliga töötame päevast päeva koos oma tervisekoolis, oleme ju mõlemad toitumisterapeudid. Viime läbi toitumis- ja psühholoogiaalaseid kursusi, õpetame Eestis ainukestena toitumisnõustajaid ja toitumisterapeute.»

Enne kooli loomist oli Annely 20 aastat Tartu Meditsiinikooli õpetaja. Paradoksaalsel kombel oli ta omal ajal astunud arstiteaduskonda just seetõttu, et pelgas õpetajatööd. Oma saatuse eest aga ei pääse: selgus, et Annelyle meeldib ja sobib õpetamine.

Annely ütleb oma elule kõrvalpilku heites, et jookseb tüüpilise Jäära kombel kas või peaga vastu seina — kui midagi on vaja, peab see tehtud saama. «Tuleb seada endale kauged eesmärgid, mis tunduvad saavutamatud. Siis märkad asju, mis aitavad sul soovituni jõuda.»

Võib-olla on Annelyl just tänu saavutuskindlusele õnnestunud hankida tervisekoolile oma maja. Ja rajada koos abikaasaga Mõisanurme külas Tartumaal kaunis kodu. Pole kahtlustki, et usk oma vanima lapselapse tervenemisse kannab ühel päeval vilja.   

Teeme veel väikese jalutuskäigu aias. Annely osutab sirelihekile — selle istutades täitis ta oma ema unistuse. «Sel aastal viskasin sirelile pilgu ja märkasin kohe seitsme õiega kobarat. Ju siis on mul nõnda palju õnne!» Kristel Rõss