Umbes üheksa kuud tagasi oli vabakutseline kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi ääretult hirmul – aastaid depressiooniga võidelnud naine oli saamas oma esimest last. «Mulle öeldi, et minu diagnoosiga on palju suurem tõenäosus langeda ka sünnitusjärgsesse depressiooni, see hirmutaski ära,» meenutab Dagmar.

Dagmar (28) sai oma haigusest teada umbes 10 aastat tagasi, kuid arsti juurde minek ei olnud sugugi nii kerge, kui arvata võiks. «Depressioon on nagu nõme inimene — ta lihtsalt räägib sulle vaikselt lollusi kõrva. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et sa oled üksi, et sa oled väärtusetu ja et kogu maailm on sinu vastu. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult halvem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et oled nõrk, loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine — sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta,» püüab Dagmar seletada tunnet, mille haigus tekitab.
Aga ta lisab ka oma kogemusest, et on kohutavalt raske seda pidevat sosinat mitte uskuda. «Eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevusekeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata ...» Dagmar on selle kõik omal nahal läbi elanud ja teab soovitada, et kindlasti tuleks kellelegi oma murest rääkida. Ükskõik kas siis arstile või esialgu lihtsalt heale sõbrale. Teiste inimeste sõnad võivad palju aidata.

Kuidas elada tablettideta?
«Kui sain teada, et olen rase, siis kartsin küll, et mis nüüd juhtuma hakkab. Raseduse ajal ei saa ju ometigi ravimeid võtta, samuti imetamise ajal,» meenutab Dagmar. Mis saab jälitavast meelehaigusest siis, kui teda enam tablettidega kontrolli all ei hoita? See väljavaade hirmutas.
Lisaks hoiatati tulevast ema juba ette, et tema seisundis on ka sünnitusjärgne depressioon enam kui tõenäoline. «Ja nagu arvatud, ei jäänudki see tulemata,» ohkab ta.
«Ma arvasin, et see juhtub järsult – et sünnitan lapse ära ja kohe ongi kallal,» muigab ta tagantjärele meenutades mõrult. Tegelikult läks aga nii, et Dagmar muudkui vaatas oma pisikest tütart ja mõtles: see kõik on nii lahe! Masendusest polnud algul märkigi. «Aga kuude möödudes hakkas magamatus uuesti musti mõtteid ligi meelitama. Ma ei saa seda kuidagi lapse kaela ajada — tema ju magas öösiti. Aga mina avastasin ühel hetkel, et ei mäletanudki aega, millal üle kahe tunni järjest maganud oleksin.» Seegi on üks depressiooni julmi omadusi: iial ei saa sajaprotsendiliselt ette ennustada, millisel kujul ta inimest sööma hakkab.
Kui ema tunneb end halvasti, saab sellest osa kogu pere. Dagmar teab, et kerge pole olnud ka ta mehel. «Ta ei saa ju mõista, mida ma tunnen. Aga ma olen alati öelnud, et mu diagnoos ei ole kunagi vabanduseks ega põhjenduseks mu tegudele. Ma pean ikka ise oma asjade eest vastutama, kuigi haigusega on piirid hajunud — ei teagi, mis osa on haigus ja mis osa mina ise. Aga aeg õpetab!» on ta lootusrikas.
Raskemaid momente meenutades on Dagmaril siiski hea tõdeda, et lapse peale pole ta õnneks kunagi ärritunud. «Ühel korral, kui õhtu lõppes pika nutuhooga ja hommik algas uuega, siis andsin küll lapse mehele ja läksin lihtsalt kodust minema, et maha rahuneda. Aga depressioon ei löönud minul kunagi niimoodi välja, et ma lapse vastu ükskõikne oleks olnud,» võrdleb ta enda kogemust paljude teiste sama diagnoosi saanud emade omadega. «Pigem on just laps olnud see, kelle nimel edasi pingutada ja vee peal püsida.»
Dagmar kinnitab, et tahab teha kõik endast oleneva, et tema tütreke ei peaks nüüd ega kunagi hiljem ema haiguse tõttu kannatama. «Kord oli mul külmetus peal ja nina jooksis vett. Kohe, kui ma nina nuuskasin ja nohisesin, vaatas Emiliana mulle otsa ja hakkas nutma. Sel hetkel sain aru. Ta arvas, et ma nutan!» meenutab ta hinge läinud momenti ja tunnistab avameelselt: «Mu laps oli näinud mind rohkem nutmas kui naermas. Aga ma tõesti tahan muutuda!»

Päike väljas!
Depressioon ei ole nohu, mis ise ära läheb. Seda tuleb ravida. Ning ka siis ei ole garantiid, et haigus lõplikult minevikku jääb ega enam iial pead ei tõsta. Ka Dagmar ei saa täna veel väita, et rasked ajad on igaveseks unustatud. Ta tunnistab, et hakkas niipea, kui ta imetamise lõpetas ning arst lubas, uuesti ravimeid võtma.
Paraku ei aidanud needki kohe soovitud viisil. «Esimesed tabletid tegid mu täiesti tuimaks. Siis kirjutas arst mulle uued ja võin öelda, et nüüd, viimased paar nädalat, on selline tunne, nagu päike oleks kogu aeg taevas — ei oskagi muudmoodi seletada,» naerab Dagmar. «Imelik on mõelda, et normaalsed inimesed ennast kogu aeg nii hästi tunnevadki!»
Mariann Kaasik

Mis on depressioon?

• Depressioon on meeleoluhäire, mida iseloomustab ennekõike alanenud meeleolu, huvide ringi kitsenemine, elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Haigusega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus.
• Vahel kasutatakse depressiooni mõistet ka meeleolu hetkelise, kerge alanemise kohta, kuid seda tuleks vältida. Depressioonist on saanud juba moesõna, mida sageli kasutatakse, teadmata selle tegelikku tähendust. Hetkeline meeleolu alanemine, nagu kurbus, hirm, ahastus ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid, millega inimene reageerib kaotusele või pettumusele, kuulub argiellu.
• Depressioon kui haigus on tavaliselt hiiliva algusega. Masendumine võib olla hetkeline ehk depressiivne afekt, meeleolu, mis kestab päevi, kliiniline depressioon kestab aga mitu kuud.

(Allikas: Wikipedia)