Paastuaeg hakkab läbi saama. Veel viimasel hetkel jõudis Naistelehe endine toimetaja, perega päikeselises Hispaanias elav Helen Eelrand selle ree peale hüpata ja püüdis kogu perega ainult taimedest toituda.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et põlevi silmi taimetoitluse ainuvõimalikkusest jutlustavad inimesed tekitavad minusuguses paadunud hedonistis ärevust. Teadlikult olen hoidunud ka mõtteviisist, et kui tööpäeva lõpus end trennis ogaraks ei higista, on targem nöör kaela panna, või et rannal peesitamine on keelatud vanusele 30+ ning kehakaaluga 50+.
Siiani vältava taimetoidueksperimendi võtsime abikaasa Tomiga ette ka seepärast, et seal, kus on uudsus, põnevus ja katsetamisvõimalus, oleme meie alati kopsti kohal. (Ehkki sooviks ju kuulutada, et hõrgutavale jänesepraele või härjasabahautisele sai selg keeratud rangete loomakaitseliste põhimõtete pärast.)

Laste ja juurikate sõda
Ega plaani täideviimine lihtne olnud. Meie peres, kus poeg Jens (21) keeldub teisest eluaastast alates enamikust toiduainetest, keskmine laps Bianka (16) põlgab südamest peeti ja seeni ning noorim tütar, muidu tubli juurikasööja Agnetha Katrina (6), kannatab siiamaani ühe peene Prantsuse juustu haisu põhjustatud lapsepõlvetrauma käes, nõuab menüü kooskõlastamine alati kompromisse, saati siis veel taimetoidunädalal. Nii et nende puhul tuleb juba ette tunnistada oma kaotust pakisupile, praekartulitele ja kananagitsatele, mida meie lapsed vanemate arulageda katse tõttu vahepeal kogema pidid.
Samas polnud üleminek nii hull, kui arvasime. Taimetoidunädala hommikud algavad meie jaoks kas jogurti (Tom on kõva käsi sojajogruti valmistamises) või tatrapudruga. Viimase tooraine on kulla hinnaga soetatud Sevilla venelaste poest, sest hispaanlased ei arva putrudest midagi. Kahtlustan, et nad on minuga sama meelt: puder kannab mingit tuimuse energiat. Aga tatrapuder on üks väheseid toite, mille suhtes terve pere ühel meelel on. Tom avastas samal ajal kohvi ja kookospiima suurepärase klapi.
Tomati-baklažaani-porgandi-basiiliku-tšillipüreesupp, kuhu veidi juustu sisse riivisime, osutus eriti suureks hitiks Bianka silmis, kes käskis seda lähitulevikus korrata. Aga palun! Järgmise päeva lõuna suhtes lahknesid arvamused paraku kardinaalselt — lapsed tegid üksnes sellele pilku heites «ökk»! Meie Tomiga heietasime aga mõtteid helgest tulevikust, kus me õilsalt ainult taimsest toidust elamegi — niivõrd mõnusa toiduelamuse saime peedisupist kookospiima, koriandri ja köömnetega. Retsepti leiate siit kõrvalveerust. Soovitan väga.
Seevastu järgmise päeva kikerherne-frikadellide konsistents (mitte maitse!) kärpis mõnevõrra meie optimismi.

Avokaadofännist koer
Üritades end meeleheitlikult laste silmis rehabiliteerida, katsetasime ka taimse pitsaga (tomatikaste, küüslauk, rukola, kuivatatud tomat, juust ja ürdid), aga selleks ajaks hakkas juba meie enda organism väitma, et ärge jumala eest õgige mingit tainast sisse, kui looduses kasvab nii palju head ja värsket. Lisaks avastasin hommikusöögina avokaadod meresoola ja sidrunimahlaga ning juba varasemale puuvilja-, rukola- ja koriandrisõltuvusele lisandus nüüd, oh häda, avokaadosõltuvus. Sama sõltuvust näikse jagavat ka meie koer Eduardo, kelle jaoks lisandub gurmee-elamusele ka üllatusmuna efekt: avokaadokivi sobib suurepäraselt palli aseaineks.
Nädalavahetusel hakkas meil lastest aga kahju ja külmkapist tuli välja hiinlaste poest ostetud part. Ennast kostitasime täiskasvanute puuviljasalatiga ehk valasime arbuusitükkidele, maasikatele ja pirnitükkidele peale cava’t ja džinni. Muidu olime joonud ainult mullivett. Nii et väike tagasilangus! Aga meeleparanduse programmi raames sai järgnevatel päevadel mindud veelgi rohkem süvitsi ning katsetatud tofuga. Täitsa õige jutt, et seda kannatab grillida ja maitsestada üsna lihasarnaseks.
Küllap leidub neid, kes peavad
ookeani kaldal elamist ilma kreveti-, krabi- ja praekalaorgiata napakuseks, aga egas need elukad kuhugi kao. Lihtsalt nii palju on taimedega veel katsetamata ja tee iseenda kehani nii pikk! Kogemist tahab ju seegi, kas pärast järgmisi nädalaid saavad meist leebed ja sügava maailmaparandajapilguga universumikodanikud. Lootust on!