«Kas Kalevil oli Žalgirise vastu šansse?» küsib Indrek Tarand kavalalt muiates, kui uurida, mida tema ja ta abikaasa Kadi arvavad oma väljavaadetest saada Eesti uueks presidendipaariks.

Kuigi ERR on juba välja kuulutanud presidendikandidaatide debattide ajad ning kogu rahvas näib olevat kujundanud arvamuse nii Toomas Hendrik Ilvese kui Indrek Tarandi (47) sobivusest sellesse ametisse, jäävad Kadi (43) ja Indrek tuleviku teemadel napisõnaliseks. Eks muidugi, vabariigi presidendi ametikoht on liiga tõsine asi, et hakata selle ümber suuri sõnu tegema — liiati kui karu, kelle nahka peaks jagama, on veel laskmata.

Lossi elama ei kipu
«Ühe asja oleme küll välja mõelnud. Nimelt selle, et mul on kodu täiesti olemas ja ma ei näe vajadust töö juurde elama kolida,» sedastab Indrek. Pidades silmas, et kui temast iialgi peaks president saama, ei näe ta vajadust oma peret Kadrioru lossi elama viia. Praegu saab pereisa oma Tallinna kesklinnas asuvast kodust Brüsseliski tööl käidud, miks ei peaks ta siis ka Kadriorust oma koju magama jõudma? «Näiteks europarlamendis on töökohal ööbimine lausa keelatud — hilisõhtul käib turvamees kõik kabinetid läbi ja kui keegi on diivanile külili visanud, teeb märkuse, et see pole ööbimise koht,» märgib Indrek.
Kindlasti ongi see üks väga määrav otsus. Mis omakorda muudab lihtsamaks paljud teised nüansid, mis perepea presidendiks valimisega võivad kaasneda — kas lastel võivad sõbrad külas käia, kes neid hommikuti kooli sõidutab jne. «Mingitest staatuse poolt pealesunnitud asjadest oleme me seni püüdnud ja püüame ka edaspidi oma lapsi säästa,» kinnitavad Tarandid. Julius (13) ja Konrad (9) astuvad sügisel juba sisseharjunud kooliteele, Helmi (5) läheb aga eelkooli — need on asjad, mida ükski presidendivalimise
kampaania ei muuda. «Ja — mina olen nende ema ning oma lapsi kooli viin ikka mina ise, mitte ükski teine ametimees,» kinnitab Kadi veendunult. Siinkohal ärkab Indrekus krutski ja mees teeb alandlik-paluvat nägu: «Äkki lubad mul ka ikka vahel?» Naine naerab ja lubab armuliselt graafiku teha.
«Praegu on lastel suvevaheaeg ja oleme neid võimalikult palju linnast ära hoidnud — ning me ei räägi nendega liiga palju sellest presidendi-teemast,» täpsustab Kadi. Lapsed teavad ka juba ammu, et kui silm-kõrv peaks isa kohta kinni püüdma midagi, mis küsimusi tekitab, siis nendega tuleb minna otseteed vanemate jutule. Sealt saab vastused.
Mõtteviisi «Meie issi presidendiks — äge!» Tarandid oma peres ei julgusta. «Seda tõesti pole ka. Issi on ikka issi,» nendib Kadi ja Indrek lisab, et praegusel eluperioodil on lastele tähtsam küsimus hoopis see, et kui tunnistusele tulevad head hinded, ehk saab siis kõik koos näiteks suusapuhkusele sõita.
«Kuna meil on ju isa väga vähe kodus, siis on temaga koos veedetav aeg lastele kullahinnaga,» tõdeb Kadi. «Indrek on lastele eelkõige isa — mis tahes ametit ta parasjagu ka ei peaks. Ta ongi ju elu jooksul olnud ka töötu ja telesaatejuht ja ...»
«Ja isegi mullatööline!» tõstab Indrek siinkohal näpu püsti, meenutades aega pärast ülikoolist eksmatrikuleerimist, mil teda eriti muudesse ametitesse ei tahetud võtta. «Olin ametlikult kuuenda kategooria mullatööline!» Naine lisab, et Õismäe kaudu Tallinnast välja sõites vaatavad nad alati teatud heldimusega tee ääres kasvavaid pärnasid — need on Indreku istutatud.

Tähelepanu tagasi presidendile
Presidendivalimiste puhul on samalaadset poriloopimist nagu riigikogu valimiste ajal käib raske ette kujutada. Seda enam, et on ka palju asju, millest Indrek Tarand vägagi samamoodi aru saab nagu tema oponent, praegune president. «Oleme ju Toomasega mitu puuda soola koos ära söönud ka ... Ja ta kinkis mulle mu elu esimese seotava kikilipsu! Ta oli siis veel saadik, kui selle välismaalt tõi ja lipsusõlmegi siduma õpetas,» meenutab Indrek.
Samas näeb ta aga vajadust ka teatud diskussiooni tekitamiseks ning peab mõndagi presidendiametiga praegu kaasnevat kas vananenuks või lihtsalt ebavajalikuks. Sealhulgas on nad Kadiga ühte meelt, et avalikkuse tähelepanu peaks pigem koonduma ikka presidendi tegemistele, mitte tema pereliikmetele.
«Tähelepanu hajub presidendilt liiga kergelt ära. Tema on ju siiski valitsuse ametnik, tema teod ja sõnad peaksid olema need, mis meediaruumi ja tähelepanu saavad. Presidendi abikaasa roll on tõlgendamise küsimus,» arutleb Kadi. Ta meenutab, et näiteks Läti presidendi abikaasa ja omal ajal ka meie oma Ingrid Rüütel on avalikult öelnud, et soovivad jääda ikka oma liistude juurde ning tegeleda oma ametiga, mitte aga figureerida iga päev kui presidendiprouad. «Ja see, kui presidendiproua on rohkem tagaplaanil, pole ju seganud ühelgi presidendil olemast töökas ja edukas,» leiab Kadi, kellele selline lähenemine on selgelt sümpaatsem kui presidendiprouast omaette institutsiooni kujundamine.
Siiski tunnistab Kadi, et täielikult ta presidendi abikaasa suhtes olevaid ootusi siiski ette ei kujuta. «Ma pole ju seda olnud, olen olnud vaid riigiametniku abikaasa.»
Loomulikult on Kadi ja Indrek eestikeelse meedia tarbijatena samuti kursis, kui halastamatu kriitika võib vahel tabada presidendi või tema proua figuuri, rõivastust, soengut ja miljonit muud täiesti poliitikavälist omadust. Kas selline märklauaks olemine ei hirmuta?
«Pärast Lennart Meri on ka olnud ja on inimesi, kelles oleks potentsiaali olla temasarnased presidendid. Kuid nad hoiavad sellest võimalusest eemale, sest teavad, et peavad siis «masinavärgist» läbi käima. Mina äratan ka paljudes ühest küljest õudu, teisest küljest huvi, et miks ta ometi sinna solgitorusse nüüd ronib?» mõtiskleb Indrek realistlikult. Temagi on kogenud, kuidas näiteks sellest, milliseid seadusandlikke muudatusi tema meelest Eesti vajaks, huvitab avalikkust hoopis enam see, miks ta päikeseprille pealael kannab. «Ma ei ütleks, et mul on tekkinud paks nahk — vahel tuleb lihtsalt teha nägu, et teatud kriitika ei lähe sulle korda,» tunnistab ta.
Aastaid sõnaka mehe naisena elanud Kadigi võtab asja rahulikult. «Olen mõistnud, et kriitika jaguneb kaheks: üks osa on konstruktiivne, teine osa aga lahmib. Tuleb neil kahel vahet teha ja näha, millest on midagi õppida ja mida ei tasu üldse tähele panna. Tuleb teha tööd endaga, et seda halba mitte ligi lasta.»
Et kristalselt aus olla, tuleb lõpetuseks ära märkida, et ei Indreku ega Kadi Tarandi sõnadest ei suutnud meie küll välja lugeda mingit ärevust või valimispalavikku. Vahest on põhjuseks see, et praeguse seisuga on Toomas Hendrik Ilvese võiduvõimalus 75% Indrek Tarandi 25% vastu?
«Olen rahul, et presidendiameti ümber on taas tekkinud diskussioon. Kaotus pole mingi hirmus asi, kui sellel on mängu kvaliteeti parandav mõju,» tõdeb siinkohal Indrek Tarand kavala näoga. Ja isegi võhik saab aru, et tema poolt loo alguses toodud korvpalli-paralleeli Kalevi ja Žalgirise kohta tuleb võtta mööndusega —
poliitikas sisaldavad võit ja kaotus tihti hoopis enam värvivarjundeid kui vaid must ja valge.

Kas ihukaitsjat on vaja?
Ehkki praegu näeb riigikogu vastu võetud seadus ette, et Eesti Vabariigi presidenti kaitseb julgestuspolitsei, võtab Indrek Tarand selle vajalikkuses kahelda. «Mina isiklikult ei tunne oma elu Eestis ohus olevat! Tean reaalsest elust vaid kahte näidet, kui peaministritel, kellele samuti kaitse on ette nähtud, oleks ihukaitsjat vaja läinud. Üks lugu juhtus minu isaga (Andres Tarand – toim.). Ta läks üks õhtu koju ja ihukaitse sõitis juba minema, kui ta kangi all ühe mornilt meelestatud meeskodanikuga kokku juhtus. Aga ta sai kenasti hakkama.
Hullem lugu oli Mart Siimaniga. Ta rääkis kord kodust väljudes parajasti mobiiliga, kui abikaasa talle prügikoti ka kaasa andis – et läheb nagunii välja, visaku ära. Mart aga lõpetas õuel kõne ja viskas prügikonteinerisse hajameelsusest hoopis telefoni, mitte teises käes olnud prügikoti. Konteiner oli tühi ja Mart püüdis selle põhjast parajasti telefoni kätte saada, kui kasti tagant astus välja kodanik, kes pidas prügisorteerimist oma pärusmaaks ega olnud konkurendi üle rõõmus. Seegi olukord lahenes aga hästi ja ilma ihukaitseta – peaministri ära tundes mees leebus ja andis Siimanile mobiiligi tagasi.»

Signe Lahtein

Foto: Kalev Lilleorg