Hollywoodis oodatakse näitlejannadelt aina väiksemaid ja väiksemaid kaalunumbreid, muidu kaotavad nad töö. Seriaalis «Pilvede all» Mari õde Beritit mängiv Kaili Närep oleks aga kaalukaotuse tõttu äärepealt rolli kaotanud.

Pärnus Maxima kaubanduskeskuse juuksurisalongis tegutseb väike brünett naine Edward Käärkäe osavuse ja kiirusega. Ei, siin ei käi praegu «Pilvede all» võtted ja Kaili Närep (41) ei mängi juuksurit — ta ongi juuksur. Kuid ta on ka näitleja ja sotsiaaltöötaja. Näitlejaks õppis ta sisemise soovi ajendil, juuksuriks praktilisest vajadusest, sotsiaaltöötajaks isiklikust huvist. «Kes teab, mis järgmiseks,» naerab Kaili.

Juuksur mängib juuksurit
Kui sind pole ekraanil, siis pole sind olemas! Selle mõttega on Kaili nõus, kuigi ei pea seda õigeks. «Inimene on olemas ju ka ilma ekraani ja lavata,» raputab ta pead. Aga just tänu seriaalidele «Kelgukoerad» ja «Pilvede all» sai Kailigi laiemale publikule tuttavaks. «Pärast rolli ühes «Kelgukoerte» episoodis paar aastat tagasi hakkas ka teisi pakkumisi tulema,» tõdeb naine, kes mängis nii toona kui mängib ka praegu sarjas «Pilvede all» juuksurit. «See oli kokkusattumus, amet oli juba enne stsenaariumisse sisse kirjutatud. Mäletan, kuidas pidin «Kelgukoertes» lõikama Ivo Uukkivi juukseid. Uukkivi oli täitsa mures, et äkki ma hakkangi ta soengut muutma,» naerab naine, kes oskuste poolest oleks võinud seda
tehagi.
Krimiseriaalis mängides kaalus Kaili kopsakad 80 kilo. Kui seebiseriaali «Pilvede all» hakati otsima õde peategelasele Marile, meenus produtsent Toomas Kirsile Kaili just kehakaalu tõttu. «Ta tahtis Beriti rolli paksukest,» teab näitlejanna. Kuid kui Kirss Kailile helistas, ei teadnud mees, et naine on mõne aasta tagusega võrreldes kõvasti kaalu kaotanud. «Ta oli väga pettunud! Hakkas jorisema, et kõik on läinud. Kirss on otsekohene, ta ikka sõimas mind korralikult,» naerab Kaili. Produtsent mõtles hetke järele ja otsustas Beriti rolli ikkagi kaalukaotajale anda. «Ta ei saanud mind ju Pärnusse tagasi saata,» itsitab naine.
Kaili ei oska öelda, kas Eestis kehtivad samad reeglid nagu Hollywoodis, kus suurema kehakaaluga näitlejatele tööd lihtsalt ei pakuta. «Eks kaal on siin ka tähtis, aga ma ei oska öelda, kas ma olen selle tõttu tööd kaotanud. Mulle meeldis Kirsi otsekohesus. Tavaliselt eestlased susisevad seljataga, keegi ei ütle otse,» kehitab naine õlgu.

Grimmitoas, aga ikkagi teatris
Kaili on läbi ja lõhki Pärnu tüdruk. Vaid näitlemine on teda sealt lahti kangutada suutnud. Õpingute ajal elas ta Tallinnas ning lõpetas lavaka koos Marika Korolevi, Rednar Annuse, Merle Palmiste, Üllar Saaremäe, Jaanus Rohumaa ja paljude teistega. Pärast kooli suunati ta Viljandisse, Ugalasse.
Kui aga Kaili kaks last, tütar Elsbet (16) ja poeg Veli (15), kooliealisteks kasvasid, kolis naine Pärnusse tagasi. «Mind ei võetud teater Endlas kohe näitlejapalgale. Ei tea kas usaldamatuse tõttu või miks, aga parasjagu oli grimeerija läinud lapsepuhkusele ja mind võeti tema asemele,» meenutab Kaili. Ta teadis juba enne Viljandist lahkumist, et see on ainuke võimalus Pärnu teatrisse tööle saada. «Sain hakata ennast koguma. Juba Ugala grimeerija õpetas mulle paremaid ja vasemaid nippe,» muigab ta.
Kaili hinges masendus ussitama ei hakanud, sest teine amet ei tähendanud seda, et näitlejat poleks lavale üldse lastud. Kuid soov sünnilinna tagasi tulla oli nii suur, et ta nõustus kõigega. Peagi hakkas ta grimmi tegemise kõrvalt ka soenguid sättima. «Ja 2005. aastal läksin juba kooli juuksuriks õppima. Mu sõbrad ja pere käivad nüüd kõik minu kääride all,» märgib ta. Toona Kaili veel ei teadnud, et uus oskus päästab teda töötusest.

Koondamisteade viis 20 kilo
«Kaks aastat tagasi mind koondati teatrist,» ütleb Kaili. Teistesse teatritesse ta ennast pakkuma ei läinud. «Eks ma kuulasin küll maad, aga küllap olen liiga uhke, et ust kraapima minna. Ja kutset mujale ei tulnud.»
Naine tunnistab, et koondamisteade hingelähedasest ametist ja majast lõi jalad alt ning surus enesehinnangu sügavale mutta. Stress ja masendus võtsid söögiisu. «Ka tervis läks käest, mul avastati kilpnäärme ületalitus,» selgitab Kaili.
Naine võttis aastaga 20 kilo alla. 164sentimeetrine Kaili kaalub nüüd napid kuuskümmend kilo. «Ega ma teadlikult kaalust vabanema hakanud. Ühel hetkel hakkas see ise langema. Märkasin seda ise alles siis, kui riided jäid korraga suureks,» tunnistab ta.
Kaili on elus vaid ühel korral, viisteist aastat tagasi, dieeti pidanud. «Kapsasupidieeti,» mäletab ta. Mitu kuud luristas Kaili leent, kuid ühtegi kilo maha ei läinud. «Tundsin, et midagi on viltu, käisin mitu korda arsti juureski, aga too ütles ikka, et kõik on korras,» räägib naine. Kuni järjekordsel polikliinikus käigul avastas tohter lõpuks kaalu püsimise põhjuse — naine oli juba neljandat kuud rase. «Siis ta küll punastas ja häbenes tükk aega,» muigab Kaili.
Kuidas liigsed kilod tema kehale kogunesid, ei oska Kaili öelda. «Ma olin ikka liiga rasvane. Võib-olla juhtus see liigsest mugavusest? Aga ma ei saa öelda, et oleksin päevast päeva õginud ja ainult teleka ees istunud,» arutleb ta.
Nüüd tagantjärele arvab Kaili, et ehk saatus oligi see, mis sundis ta mugavustsoonist välja ja tegutsema. «Äkki mul enne oli kõik liiga hästi?» kehitab ta õlgu.

Ema kaotus muutis
Koondamisteade ei ole olnud Kaili elu ainus ega hirmsaim ehmatus. «Kui olin üheksaaastane, suri mu ema. Vale diagnoos ja rohud, ta neerud ütlesid üles. See oli väga ebaõiglane,» ütleb Kaili kurvalt. Nad jäid isa ja kümme aastat vanema õega kolmekesi. «Mu isa on eluaeg olnud taksojuht. Ta on 78 aastat vana, aga töötab siiamaani ja on Pärnu kõige vanem taksojuht,» kiidab tütar.
Kaili teab nüüd, et igas halvas on tera head ka sees. «Olen õppinud peas oma faile puhastama, vabastama ennast ebameeldivatest seikadest ja ennast kaitsma,» muigab ta mõtlikult. Sellistel puhkudel läheb Kaili üksi mere või jõe äärde. «Vaatan tähistaevast ja tunnetan universumi suurust. Mõtlen, mis ja kes on mulle olulised.» Tema lapsed, isa, õde ja kahe käe sõrmedel üles loetud sõbrad. «Abieluranda pole ma sõudnud.»
Kaili tunnistab, et ema varajane surm, aga ka kõik teised ebameeldivad sündmused elus on teda inimesena muutnud. «Iseasi, kui palju ma seda teadvustada oskan. Aga kindlasti olen karmim ja kinnisem, see on õpetanud mulle enesekaitset,» mõtiskleb ta.
Kuid sellist paha ja kibestunud tegelast nagu Kaili on mänginud seriaalides, naises siiski peidus pole. «Ühe «Pilvede all» võttepäeva lõpuks ma teatasin, et ma olen vihkamisest nii väsinud, et enam ei jõua. Depressioon tambib mulle kuklasse ja ma lähen nüüd koju,» meenutab Kaili, kellele pole kättemaksuhimulise susserdaja Beriti roll kaugeltki esimene halva inimese osa karjääri jooksul. Tal on tulnudki kõige rohkem mängida just pahalasi: prostituute, narkareid, kaabakaid, mõrvareid ... «No vaata mulle otsa, kas sellise näoga saab üldse printsesse mängida,» naerab Kaili südamest.

Nalja ei mõisteta
Kaili naerab palju, ta leiab huumorit igas jutus, inimeses ja ka iseendas. Võiks vabalt arvata, et tema temperament pole küll Eesti verest. «Enda teada olen siiski täisvereline eestlane. Aga kes teab, ehk olid esivanemad mongoli-tatarlased,» naerab šokolaadipruunide silmadega naine. Kuid Kailis on ka eestlastele omast ettevaatlikkust ja «alguses ei saa vedama, pärast pidama» geeni rohkem, kui pealt paistab. Ta tunnistab, et enne sügavat sõprust vaatab ja proovib ta inimesi läbi. «Minu jaoks on tähtsad inimese silmad, mis on teadupärast hinge peegel. Näen silmadest ära, kas ta on mulle meeldiv või mitte.»
Kaili on väga otsekohene ja kõik tema naljadest aru ei saa. «Võib-olla see sai ka põhjuseks, miks mind lõpuks teatrist koondati, ja seetõttu olen ka paljude inimestega suhted lõpetanud. Paljud arvavad, et nalja tegemise asemel ma kritiseerin,» teab ta. Kaili sõbrad hindavad aga huumorimeelest isegi rohkem naise sõnapidamisoskust. «Kui Kaili midagi lubab, siis ta seda ka teeb,» vahendab ta sõprade hinnangut.

Igavene õpilane
«Ma ei talu igavust. Sügisest läksin jälle kooli – nüüd õpin Pärnu kutsehariduskeskuses sotsiaaltöötajaks,» üllatab Kaili. Idee tekkis tal juba mõnda aega tagasi juuksurisalongis töötades. «Siin näed igasuguseid inimesi. Alguses mõtlesin, et lähen psühholoogiat õppima, aga see oleks liiga keeruline,» raputab Kaili pead.
 Tema «pagasis» on ka korrapidaja-amet kodutute varjupaigas. «Haletsust ma ei tunne kodututega rääkides ja neid kuulates, pigem annan heas mõttes neile võmmu kuklasse, et hakake tegutsema,» eitab Kaili pisaraid ja osutab kahele mehele, kes end juuksurisalongi ukse taha pingile ootama sättinud. «Näe, need on kaks mu varjupaiga «teenuse kasutajat».»
Miks teletäht, nagu teda kutsuvad varjupaiga kliendid, tahab kodututega tegelda, ei mõista ei elu hammasrataste vahele jäänud ega ka mitmed Kaili tuttavad. «Aga ega see, et ma korra ekraanil virvendan, ei toida mind ju aasta läbi. Samuti pole juuksuritöö väga stabiilne. Mulle meeldib turvalisus ja kindlus,» põhjendab Kaili, keda elu on õpetanud ise hakkama saama. Mine tea, ehk tuleb Kailil mõne aasta pärast veel mõni mõte, mida juurde õppida ja teistega jagada? «Ära iial ütle iial,» muigab Kaili.
Kaire-Külli Kuldbek