Anne Põder leidis jõulupakist raamatu «Kuidas olla täiuslik koduperenaine». Oli see vaikne vihje või mitte, aga igatahes tõmbas ta põlle ette, et proovida, kas temagi võiks kuulsa Anthea Turneri parima koduperenaise krooni väärt olla.

Selle krooni saavad Anthea saates (mida võib vaadata laupäeviti nii Kanal 2 kui Kanal 11 pealt) naised, kes on eemaldanud oma voodi alt vanad trussikud, nühkinud pliidilt maha kaheaastase «kultuurkihi» ja viimaks ometi mõistnud, et tualett ei korista end ise. Mina, ja ma arvan, et suurem osa Eesti naisi, teab seda muidugi ammu. Nii et kroonijuveelid tunduvad vaid vormistamise küsimus.
Esimene peatükk, mis õpetab igapäevast kodu koristamist, paneb mind end veel rohkem Antheana tundma, sest korralageduse likvideerimine on mul veres. Meie kodus kehtib põhimõte, et kõik asjad olgu oma kohal, sest nii tekib vähemalt visuaalselt mulje, et toad on korras, olgugi et kuskil nurgas hõljub mõni tolmutort ... Selliseid külalisi, kes tuleks valge kindaga kapipealseid silitama, meil õnneks ei käi!

Nädala kava aitab jääda inimeseks
Olen töötav kahe lapse ema, nii et koristamise surun alati ühele päeval ja olen siis tige, kui keegi mulle jalgu jääb. Ma pole iial mõelnud, et jagaks koristusplaani nädalapäevade vahel ära. Aga seda Anthea just soovitab.
Olgu, see ju kättevõtmise asi. Esmaspäeval müttan magamistoas, teisipäeval elutoas, kolmapäeval lastetubades, neljapäeval esikus, trepil ja ülemise korruse eesruumis. Pere vaatab asjale stoilise rahuga — kui ema tahab koristada, kes teda keelata saab!? Reede õhtuti meid sageli kodus pole ja seega jätan selle päeva vabaks. Laupäeval võtan ette tualettruumid ja köögi. Pühapäeval pärast saunatamist tegelen saunaga. Lihtne! Ja pühapäeva hommikul on pööraselt hea ärgata teadmisega, et ei peagi tervet päeva tolmuimeja seltsis veetma.

Booraksi ja viinakivi otsingul
Olen hästi kursis sellega, kui palju kodukeemia maksab. Seetõttu paeluvad mind nipid, kuidas lihtsaid koduseid vahendeid puhastustöös ära kasutada. Anthea abivahendite esikümnest on mul kodus olemas vaid äädikas, sidrunid, sool, söögisooda ja paar eeterlikku õli. Kust võtta aga booraksit (see ei ole boorhape), pesusoodat, viinakivi, glütseriini ja naturaalset seepi? Kaks viimast õnnestub viimaks poest leida, kuid booraksi ja viinakivi peale pööritavad müüjad vaid silmi.
Ilma nende vahenditeta ei sa ma valmistada ei Anthea superpuhastusvahendit ega ka tõhusat vahendit küpsetusahju puhastuseks. Kahju! Aga isegi kõik ülejäänud äädikat, soodat ja sidrunit hõlmavad nipid on lihtsad. Enamiku puhul tahaks lajatada vastu otsaesist ja öelda: «Ma ju tean seda!», kuid vajalikul hetkel ei tule need meelde. Või kui tulevadki, on ikkagi mugavam haarata üldpuhastusvahend.
Vaid mõned nipid tekitavad küsimusi. Kuna meil on just otsa saanud tavapärane aknapesuvahend, segan Anthea soovitatud vahekorras äädikast ja veest koduse pesuvahendi ning kortsutan kokku vana ajalehepaberi. Esialgu tundub asi toimivat, kuid siis meenub mulle, miks tavaliselt siiski puhastusvahendit kasutan. Trükivärv ei pea äädikaveele vastu ja kipub hoopis aknaid määrima. Kätest ei hakka ma rääkimagi — neilt saab peaaegu selgelt lugeda, mis toimus Eestis mullu 23. juulil. Paberist jääb maha ka omajagu ebemeid, nii et tutkit, Anthea, kasutan edaspidigi aknapesuvedelikku ja ebemevaba majapidamispaberit.
Ja mis jutt see on, et tugevatest katlakivi- ja setterantidest saab jagu vaid sidruni või äädikaga? Nühi kui palju tahad, lõpuks tuleb ikkagi keemiline kahurvägi appi võtta.

Teoorias oleme kõik tugevad
Tegelikult on enamik Anthea raamatus kirja pandud nõuandeid ja soovitusi Eesti perenaistele hästi teada. Lugedes tundubki NII lihtne kodust majapidamist kontrolli all hoida, kuid seda tegema hakates jõuad arusaamisele, et see on nagu lisatöökoht. Olen igati nõus
autoriga, kes soovitab ülesandeid delegeerida ning õpetada kogu pere koristama ja kodu korras hoidma. Iseasi, kas ka pere nõus on ...
Motivatsiooni sain raamatust kõvasti. Hakkasin isegi mõtlema piduliku õhtusöögi, salvrättide voltimise ja lauahõbeda poleerimise peale, rääkimata majapidamiskaustiku sisseseadmisest (sest kas teie teate, kus on teie korstnapühkija telefoninumber?). Vähemalt olid need mõtted minuga mõnda aega. Kui jõud rauges, võtsin raamatu uuesti kätte ja lappasin taas läbi ning soov tolmuhari kapist välja võtta kasvas taas enneolematult suureks. Nii et kallid naised, ärge solvuge, kui teiegi Anthea raamatu jõulupakist leidsite. Te olete kindlasti tublid, kuid alati saab olla veel tublim!

Anne Põder

Kasulikke nippe!

• Sokkidega trepi kallale: Piinlik, kuid trepikäsipuude puhastamise peale pole ma varem tulnudki. Tolmulappideks kätte tõmmatud vanad valged sokid näitasid, kui rumal olen olnud.
• Komplektid kokku: Mulle meeldib nipp panna voodipesukomplektid pärast triikimist ühe padjapüüri sisse kokku.
• Korvid, korvid, korvid: Anthea on teadupoolest korvihull. Ja mitte põhjendamatult. Asjade korvi kokkukorjamise mäng on meeltmööda ka kaheaastasele Andreasele.

Mitte nii kasulikke nippe!

• «Pane esikusse ukse kõrvale korv jalanõude ja susside jaoks. Siis saab tuppa tulles sussid jalga panna ja välisjalatsid korvi jätta.» Miks peaks mustad ja porised jalanõud läbisegi korvi panema, kui need võib lihtsalt kuivama panna?
• «Alusta jõulude planeerimist kolm kuud varem, varudes koju pakkepaberid, kleeplindid ja muu kingituste pakkimiseks tarviliku, koosta toidu-, jookide ja kingituste eelarve, pane kirja kõik kingiideed, alusta kaartide kirjutamist jne.» No tõesti! Esiteks käime me kolm kuud enne jõule veel seenel. Poes ei ole sel ajal teemakohaseid pakkepabereid-paelu. Ja nii vara valmis kirjutatud kaardid suudame me jõuludeks juba äragi unustada!
• «Õpeta kõiki oma hommikumantli vööd kinni siduma, et see maas ei
• lohiseks, siis ei komista keegi vöö otsa.» Ja selleks kulutas Anthea raamaturuumi???!!!