Pole kirjutanud oma tegemistest kaalurindel juba kaks nädalat. Jube piinlik lugu... Vabandan, väga...

Kui lapsed omaette vaikselt toimetavad, tähendab see, et teoksil on miski pahandus. (Minu kujundlik mõtlemine on viimasel ajal mõjutatud seigast, et veedan palju aega koos ühe pisikese Hugoga).

Nii võiks ju arvata ka, et olen kogu Figuurisõprade ettevõtmisele käega löönud. Aga nii see tõesti ei ole. Viimati lubasin olla mitu korda tublim ja olen oma lubadust täitnud.

Niisiis, mul läheb väga hästi ja ma tunnen ennast (ausalt ka) väga hästi.

Ja kuigi kilosid mühinal ei kuku (loe: olen kuu ajaga kaotanud vaid kaks kilo), naudin ma kogu protsessi ja soovitaksin kõigil, kel üksinda kaalukaotus välja ei tule, Figuurisõpradega liituda.

Mina söön tervislikult, mõtlen toidust hoopis uutmoodi  (üldse mitte paaniliselt koguaeg)  ja kaotan tasapisi, kuid  järjekindlalt paha pekki.

Mis siis veel? Täna tõmbasin  Figuurisõprade koosolekule minnes jalga teksad, mis käisid minuga koos väljas viimati rohkem kui kolm aastat tagasi jõulupeol. Ja see on väga hea märk, sest üldiselt on lugu selline, et mul töötab puusade piirkonnas väga usin parkimisinstruktor. Ta pakub lahkelt kõikidele saiakestele ja krõpsudele pikaaegset parkimiskohta:"Jaa, siin võite peatuda põhimõtteliselt väga kaua.Te võite lausa jäädagi siia ja mingeid trahve ega kõrgeid kuumakse sellega ei kaasne".

Niisiis tähendavad need teksad, et pekiparklas toimub koondamine..juhhhei...

Homme teen midagi eriti erutavat - pakin lahti oma peo-ja suvekleidid ning proovin selga....mmmm