«Alguses on ikka suur rõõm, ärevus tuleb hiljem,» kirjeldab muusik Toomas Lunge (47) oma emotsioone hetkel, mil näitlejast elukaaslane Inga Allik talle teatas, et nad on lapseootel. Tita, kelle soo teadasaamisega paar ei kiirusta, peaks sündima märtsis.

Eesti muusika päikesepoiss, alati naeratav Toomas (kellel väidetavalt on olemas ka katastroofinaeratus, mis valgub näole siis, kui puhkeb kaos ja paanika) tõmbub korraks tõsiseks ning ütleb, et tegelikult talle ei meeldi, et lapseuudis nii varakult liikvele läks. Natuke nagu ärasõnumine ja kont hambusse kõiketeadvatele netikommentaatoritele. Aga mis teha, nii tema kui Inga (30) on oma ametite tõttu Eesti rahva ühisvara.
Õnneks siin peres anonüümseid netikommentaare eriti ei loeta, lähedaste reageeringud Toomase ja Inga uudisele on olnud ainult positiivsed ning, mis peamine, paar on ise väga õnnelik, laps väga oodatud.

Vanaks jääda pole aega
«Kui muus elus võib olla lohakas, siis laste saamine ei tohi olla juhuslik,» rõhutab Toomas tõsiselt. Võtab siis aga kohe naljatleva tooni ning täheldab eneseirooniat pelgamata, et vanainimese asi, läheb aega — mõeldud sai lapse peale juba ammu, tegudeks läks nüüd. «Kui sa küsid, et kas ma olen mõelnud selle peale, et järsku ma 20 aasta pärast ei saa aru, mida 20aastane inimene mõtleb, siis vastan, et olen sellele mõelnud tunde ja ma arvan, et ma saan aru,» sõnab Toomas.
Tõsi, verinoor kutt ta enam ei ole, ent Toomasest ei saa kaugeltki ka maailma vanim isa. Ühel Toomase tuttaval, kes on temast paar aastat vanem, on umbes aastased kaksikud ning mees ise on väga rahul. «Ei ole mahti vanaks jääda!» kiidab too tuttav. «Võib-olla mõni ütleb, et mis isaks, aeg on vanaisaks saada ... aga üks ei välista teist,» lisab Toomas.
Naljaga pooleks võib ka väita, et lapsesaamisjulgust andis Toomasele ja Ingale tõsiasi, et kõik nende senised järeltulijad eelmistest kooseludest on väga hästi välja kukkunud. Toomase tütar Hanna-Marta (22) lõpetas kevadel Tallinna ülikooli rekreatsiooni erialal, poeg Ott Marten (20) tudeerib Inglismaal Warwicki ülikoolis majandust. Toomas naerab, et Ott on see, kes hakkab tulevikus perre suuri rahavooge suunama. «Suguvõsa loodab veel ühe mehe peale, kellest paistab, et saab vähemalt Eesti Panga, kui mitte Eesti Vabariigi president,» kiidab ta samas Inga poega, seitsmeaastast Rasmust. Tulevane president ootab pisiõe või -venna saamist rõõmsa põnevusega, Toomase ja Inga ühise elu on hästi omaks võtnud ka mehe lapsed.

Igal juhul sünnitusmajja kaasa
Toomas kavatseb igal juhul lapse sünni juures viibida. «Nad ei saa mind eemal hoida!» teatab ta. Mees oli kohal ka siis, kui Ott Marten 20 aasta eest sündis. See oli imeline hetk — palat läks järsku valgemaks ja äsja ilmale tulnud poisi silmadest vaatas vastu tuhandeaastane tarkus. Niisiis — lapse sünd on elamus, millest ei tahaks loobuda. Lisaks lõõbivad nad Ingaga, et mees peab sellepärast kaasa minema, et kui naisel on väga raske ja valus, siis on tal vähemalt kedagi peksta, sõimata ning süüdistada.
Tõsinedes kinnitab Toomas end väga lootvat, et suhtumine sünnitajatesse on vahepealsete aastatega muutunud. «Tookord oli nii, et palat oli rahvast täis — kõik Tartu linna inimesed olid sinna kogunenud —, pärast sünnitust kõik imetlesid seda imelist poisslast, aga suure vaeva nägija tõsteti röntsti! kanderaamile ja lükati palatist välja koridori,» räägib mees. «Sellisel puhul on tõesti hea, kui keegi on kaasas ja naise vajaduste eest ka seisab, kui ta ise ei jaksa.» Siinkohal rõhutab Toomas, et Ingal on senimaani Tartu naistekliinikust küll vaid positiivsed kogemused, nii et ta loodab väga, et sama professionaalne ning sõbralik suhtumine valitseb ka sünnitusosakonnas.

Isadepäeval tööl, nagu ikka
Sel pühapäeval on Toomas hõivatud Maarja küla toetuseks korraldatava heategevuskontserdiga, nii et isadepäeva tähistamiseks aega suurt ei jää. «Eks mulle midagi on ikka poetatud,» muigab ta varasemaid isadepäevi meenutades ning tõdeb, et enamasti teeb ta ju igasuguste tähtpäevade ajal tööd. Elukaaslane Inga muigab möödudes kõiketeadvalt ja poetab, et millegagi tema ja Rasmus kindlasti Toomast üllatavad, ent millega täpselt, seda muidugi ajakirjanikule ei reedeta.
Milline on siis ideaalne isa? «Ta tagab kodus turvatunde, seisab koduste eest, nii et keegi ei saa neile liiga teha, ta on selline kõrgem kohtumõistja, kelle sõna maksab, aga keda ei kardeta, vaid kellele lapsed räägivad kõike. Ja ta oskab kätega igasugu asju teha, elektrijuhtme paigaldamisest kuni korstnapühkimiseni,» loetleb Toomas.
Iseennast loodud klantspildiga võrreldes poetab mees, et tema sõna ehk just viimase tõeinstantsi kõrguses ei seisa, aga see-eest on ta väga osav. «Ma olen päris kõvasti särtsu saanud, aga üldiselt teen väga hästi kõiki asju!» Selle eest, et elektritööd ei lõpeks, hoolitseb oma vaiksel moel Inga ja Toomase kodujänes, kääbuspäss Juss, kes paistab kodumasinate juhtmete puruks hekseldamisest omamoodi kaifi saavat.
Eve Jaakson