Välismaalt pärit vahetusõpilase aastaks enda juurde elama võtmine ei võta teilt aega ära, vaid annab koos perega veedetud väärtuslikke hetki hoopis juurde! Mannovite perre tuli vahetuspoeg möödunud suvel.

Vanem tütar Merlyn (18) naasis kord koolist koju jutuga: kas vanemad oleksid nõus võtma perre vahetuslapse, sest siis saaks ta harjutada prantsuse keelt. Et Merlyn õpib Prantsuse lütseumis, oleks see talle igati kasulik.

«Mõtlesime abikaasaga kohe, et miks mitte, loomulikult võtame,» meenutab pereema Eve (41). «Meie vanem poeg oli just asunud õppima Taani Århusi Ülikooli ja kodu tundus temata kuidagi tühi.»

Selle mõttega olid kohe päri ka Raini (41) ja Eve teised lapsed: Taanis elav Martin (20), Randor (9) ja Merit Heleri (3). Nii saabuski nende perre seitsmes liige — 16aastane Šveitsi poiss Adrien, kelle emakeel on prantsuse keel.

Adrien on kümme aastat tsirkusekoolis käinud ja žongleerib väga hästi, nii et nagu te võite arvata, igav selle noormehega juba ei hakka. Tulevikus tahab Adrien saada režissööriks. Ja kuna ta ongi Eestis haridusliku organisatsiooni YFU filmiprogrammi kaudu, sai ta näiteks ka äsja lõppenud PÖFFil vabatahtliku tööd teha. «Olen vaadanud filme, mis ta on oma kodumaal teinud — need on tõeliselt head!» kinnitab Eve. Tema häälest kõlab emalikku uhkust.

Kelle tavad?

Kodukord on Mannovite peres lihtne. Peamine reegel on, et koolis (Adrien õpib Tallinna 32. keskkoolis filmikallakuga klassis) tuleb käia korralikult. Alguses oli poisil koolis suhteliselt igav — kui midagi aru ei saa, tundub tund igavikuna. Kuid eesti keele kõla on Adrienile algusest peale väga meeldinud.

«Meil on kõik iseenesest paika loksunud,» ütleb Eve. «Adrien on hästi tubli, näeb ise, millal ja kus abi on vaja ja aitab meelsasti.»

Pereema tõdeb, et nende kodus on Adrieni tulekuga palju muutunud. «Vaatame oma elu nüüd teise pilguga. Meie pere tegutses üsna planeerimatult ja emotsioonide ajel,» tunnistab ta. «Näiteks kui külmkapis saab mõni asi otsa, siis tormab keegi kohe poodi ja ostab selle ära. Adrieni peres on asjad natuke teisiti — kõik on väga plaanipärane. Nädala jooksul märgitakse toidunimekirja üles, mis hakkab otsa lõppema või on juba lõppenud ja siis ostetakse kõik vajalik korraga ära.»

Ku Adrieni vanemad Šveitsist tahavad pojale helistada, siis lepivad nad enne meilitsi kokku, mis kell kõne toimub ja kui kaua räägitakse — et oleks tõesti ka aega üksteisega suhelda. «Meil on ju pigem nii, et kui midagi pähe tuleb, haarad kohe telefoni. Adrien imestabki, miks Eesti inimese jaoks mobiiltelefon nii oluline on,» seletab Eve. «Tema kodus ei ole isegi televiisorit. Alguses olime hämmeldunud, kuid nüüd saame suurepäraselt sellest aru. Kui kodus pole segavaid faktoreid, jääb rohkem aega üksteisega suhelda.»

Adrieni peres on olulised ka ühised söömaajad, mille jaoks Mannovitel nagu paljudel eestlastel pole alati aega. «Väga palju head on võimalik teiste rahvaste perekommetest õppida ja üle võtta,» tõdeb Eve. Nende pereski vaadatakse nüüd telerit vähem, süüakse sagedamini ühise laua taga ja planeeritakse rohkem koosolemise aega. Hiljuti käidi näiteks Helsingis ja Peterburis. «Naerame palju koos, Adrien saab väga hästi meie pere teiste lastega läbi,» on Eve rahul.

Pere noorimal pojal on inglise keel juba täiesti selge, sest kui on vaja midagi pikemalt selgitada või arutada, suheldakse hetkel veel inglise keeles. «Kuigi Adrien saab päris hästi aru ka eesti keelest ja noorema tütrega räägivadki nad eesti keeles,» kiidab Eve ja lisab, et väikese «õe» omamine on Adrienile ainult kasuks tulnud — väikelapsega räägib ju kogu pere lihtsamate sõnadega ja nii on ka noormehel võõrast keelt tunduvalt lihtsam kõrvalt õppida.

YFU koordinaator Diina Tuulik selgitab, et vahetusõpilase võtmine ei tähenda külalise võõrustamist aasta läbi — temast saab täieõiguslik pereliige. «Tavaliselt jäävad vahetusõpilase ja vahetuspere kontaktid aastateks püsima,» teab ta. «Vahetuspereks olemine annab võimaluse vaadata kõrvalt oma pereelu ja keskkonda. Nii mõnigi igapäevane asi, mida ise tähele ei pane, tundub vahetuslapse jaoks omapärase kombena.»

Udu ja lumi

Adrien on oma vahetusperega ja Eestiga väga rahul. Erilises vaimustuses oli ta udust, mis sügishommikutel põldu kattis. «Küsisin, kas Šveitsis siis pole udu,» muigab Eve. Adrien vastas, et sellist udu nagu Eestis ei ole. Praegu imetleb ta lund. Šveitsis on mägedes lund küll, kuid Eestis on valge vaip katnud kogu maa, kuigi siin pole ühtegi suurt mäge.

Mannovite pere soovitab julgesti: kui on huvi ja tahtmist, võtke enda peresse vahetusõpilane. «Adrien sulandus meie perre väga hästi,» märgib Eve. «Kui Adrien on veidi kauem koolis laulukooris, siis küsivad Randor ja Merit Heleri kohe, kus ta on ja millal juba koju tuleb.»

Samas, rõhutab Eve, tuleb vahetusõpilasele ka aega leida. Samas võidate aega juurde kogu oma perele! Kerttu Jänese

Kuidas saada vahetuspereks?

1. Täitke vahetuspere ankeet aadressil www.yfu.ee.

2. Teiega võetakse ühendust ja lepitakse kokku kodukülastusaeg. Oluline on, et kogu perekond oleks kodus, sest vahetus­õpilase võtmine puudutab kõiki.

3. Kodukülastusel arutatakse, mida tähendab vahetusõpilase perekonda võtmine, ja tehakse põgus ringkäik majas, saamaks ülevaadet õpilase tulevasest kodust.

4. Pärast kodukülastust otsustatakse, kas saate YFU ideest ühtemoodi aru.

5. Kui sobite YFU vahetusperekonnaks, näidatakse teile mitme õpilase ankeete, et saaksite kandidaatide hulgast välja valida endale sobivaima.

6. YFU Eesti ja teie vahel sõlmitakse koostööleping.

7. Juuli lõpus (enne vahetusõpilaste Eestisse saabumist) korraldab YFU tulevastele vahetusperekondadele koolituse, kus jagavad oma kogemusi varasemad vahetuspered ja räägitakse praktilistest asjadest.

NB! Erikohtlemist vahetusõpilased ei vaja –

pole tarvis kodu euroremontida, perekonna söömisharjumusi muuta ega perekondlikest tavadest loobuda. Ei ole ka oluline, millises Eestimaa nurgas teie kodu asub.

Elukorraldus!

YFU õpilased üle maailma elavad vabatahtlike vahetusperedes, see tähendab, et peredele selle eest ei maksta. Nad käivad üldjuhul samas koolis, kus pere lapsed, või kodule lähimas koolis. Kui vahetusõpilane on tulnud Eestisse muusika- või kunstiprogrammi kaudu, siis valitakse sobiv kool koos YFUga. Õpilastele saadavad nende päris vanemad igakuiselt taskuraha, millest lapsed tasuvad ka oma bussisõitude ja kooliraamatute eest. Muud raha puudutavad reeglid lepib pere õpilasega ise kokku.