Konutama ei tohi jääda: Jüri käib iga nädal saalihokit mängimas. Ta leiab, et niisama nurgas nutmiseks ja enesehaletsuseks pole tal mingit põhjust. Vastupidi, mees lausa pakatab ülevoolavast energiast ja elutahtest.: F: Kalev LilleorgJüri oli sõpradega metsas puid langetamas, kui üks jäme ja kõrge kuusk talle lagipähe kukkus. Teadvusele tulles ei tundnud noor, 28aastane mees oma jalgu ega saanud end liigutada.

«Kui oleksin teadnud, et sõber oli selle puu läbi lõiganud, poleks ka seda õnnetust juhtunud,» seletab Jüri Sikka (35), kes viimased seitse aastat on istunud ratastoolis. «Mäletan häguselt, kuidas poisid mind puu alt välja saagisid...»
Šokk oli õudne. Ellu jäi Jüri ainult tänu kiivrile. «Kops oli sees, rinnakorv ja ribid täiesti sodid ja neerud kõvasti viga saanud,» kirjeldab ta oma toonast seisukorda. Purunenud oli ka kümme selgroolüli, mistõttu ei saa Jürist kõndijat enam iialgi. «Alles siis, kui mind kiirabiautosse tõstma hakati, sain tunda põrgulikku valu,» pajatab Jüri. Raskes seisundis mees toimetati kiiresti operatsioonilauale.
Palavik ja šokiseisund vaevasid Jürit veel tükk aega. Teade, et jalgu ei saa ta enam kunagi alla, viis mõneks ajaks isegi elumõtte. «Aga ma olen üldiselt kiire kohaneja, tegin endale kähku selgeks, et ega ratastool veel maailmalõpp ole ja on ka teisi mooduseid, kuidas eluga edasi minna,» räägib Jüri, kes toibununa asus peagi uurima, millised on ta võimalused tööd leida ja hobidega tegeleda.

Vanadekodu on nagu vangla
Nüüd võibki öelda, et seitse aastat Rap­lamaal Käru vanadekodus elanud Jüri on karmist saatusest hoolimata rõõmsameelne ja täis teotahet. Vanadekodus on ta vaid seetõttu, et vanematekodu asub teisel korrusel ja ratastoolis istujale tähendaks see tubast vangistust. «Ja ega ei tahtnud vanemate kukile jääda ka, mõlemad käisid tööl ja kes mind seal kantseldab siis,» põhjendab Jüri.
Praegu näeb ta isa-ema umbes kord aastas, kuid ei salga, et igatseb nende järele sagedamini. Kojusõiduks tellib Jüri auto ning kihutab kohale. «Kuna emal-isal pole transporti, ei saa nad mind ka vaatamas käia,» kurvastab Jüri.
Ehkki Jüri on igati positiivne ja tegus, tunnistab ta ausalt, et tunneb end vanainimeste keskel elades väga halvasti. «Olen tüdinud ja väsinud, ma ei taha siin enam olla!» prahvatab ta lausa vihaselt. Arusaadav — noor mees suhtleks meelsamini ikka endavanustega. Ning mis kõige hullem — privaatsust pole vanadekodus ju ollagi.
Kõige selle pärast ongi Jüril nüüd peamine eesmärk vanadekodust välja saada, tööd leida ja koos pruudi Moonikaga (27) pealinnas omaette elamine hankida. «Ma ei kannata siin kohapeal istumist, see on nagu vangla.»
Kõige enam tunneb Jüri puudust kunagistest sõpradest. «Jalutut ei taha ju keegi ja nüüd ongi hea vaadata, kes on need tõelised sõbrad...» poetab ta kibedalt. Algul käisid mõned semud tal haiglas külas, aga lõpuks hajusid needki. Küll toodi põhjenduseks tööd ja kiiret elu, küll muid asju, miks tulla ei saa.
Suurest sõpruskonnast on mehele toeks jäänud vaid üksainus. «Mulle on väga tähtis, et tuttavad ja sõbrad helistaksid. Ei peagi siin kohal käima, mulle piisab teadmisest, et mind ei ole ära unustatud,» tahab Jüri kunagistele sõpradele südamele panna.

Õnnetus andis elule uue suuna
«Mõtlen nii, et kui juhtus, siis juhtus, mis siin ikka enam takkajärgi targutada,» võtab Jüri oma tohutu elumuutuse kokku. Ehkki kurba on palju, tõdeb Jüri päris naerusuiselt, et on selle matsuga kõvasti muutunud. «Näiteks jätsin joomise ja suitsetamise paugupealt maha.»
Mees leiab, et ise peab tugev ja enesekindel olema ning lõppude lõpuks on kõik kättevõtmise asi. «Olen asendanud alkoholi muude tegevustega, näiteks joonistamise ja treeningutega.»
Kõva spordimehena mängib ta koos saatusekaaslastega juba neljandat aastat saalihokit. «Alguses oli sõit väga vaevaline, näpud jäid pidevalt rataste alla ja valu oli meeletu, aga nüüd olen juba vilunud mängija,» muigab Jüri.
Mees arutleb, et kui õnnetust poleks juhtunud, oleks temast ilmselt saanud parandamatu pidutseja ja alkohoolik. Nüüd aga on ta omal käel selgeks õppinud graveerimistehnika, joonistab suurepäraselt ja maalib koguni autodele. «Ühele masinale joonistasin Homer Simpsoni ja auto taha maalisin praod, justkui oleks see masin kõvasti vopse saanud,» naerab Jüri. Teisele «kärule» sai tehtud ratsanik.
Kuna taoline autode tuunimine on väga kulukas, pole sedasorti töid just palju. Aga Jüri teebki seda esialgu rohkem enesearendamise ja huvi pärast. «Ma ei küsi konkreetset summat, olen rahul sellega, mis antakse,» märgib ta ja unistab just selles valdkonnas endale nime tegemisest. Ehkki tegijaid on teisigi ning konkurents kõva, ei kavatse Jüri oma unistusest loobuda. Hille Kõrgesaar

Moonika, Jüri pruut
«Tutvusin Jüriga aastaid tagasi ühes interneti suhtlusportaalis,» räägib Moonika. «Jüri ütles kohe ära, et on ratastoolis, kuid see fakt ei kõigutanud mind põrmugi, sest kui see mees on mulle saatuse poolt määratud, siis sellisena ma teda ka võtan.» Mehe liikumispuue ei häiri tervet naist sugugi. «Hindan Jürit eelkõige isiksusena, mitte puudekandjana,» ütleb Moonika. «Usun temasse ja annan talle palju vabadust ja aega, sest ta on ennekõike ülimalt andekas mees ning liikumispuue pole seejuures üldse mingi näitaja.» Armastus ei sea tingimusi, armastus lihtsalt on.