|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Rõõmuga valmistab tubli tütar süüa ka isa Heitile. «Tegin talle ükskord ahjuliha ja kartuleid ja isa küsis, et kuidas sa neid nii hästi teha oskad,» räägib Hellery. Muuseas, ta on vist oma köögikatsetustega pööranud kokakunsti usku isegi isa, kes ennevanasti söögitegemise vastu suuremat huvi ei ilmutanud.
Hellery sõpru ei huvita söögitegemine samavõrd kui teda. Küll aga on nad teda külla kutsunud ettepanekuga, et äkki valmistaks miskit head. «Muidugi olen ma nõus olnud. Parima sõbranna juures oleme tihti kokanud,» ütleb neiu. Pärast ülesastumisi «Terevisioonis» ja kokandussaates «Lusikas» on Hellery oskuste vastu hakanud huvi tundma ka kaaslased laulurühmast.
Kuidas sõbrad-tuttavad sellesse üldse suhtuvad, et ühel 13aastasel tüdrukul on ilmunud kokaraamat ja ta on isegi telekaamerate ees teistele söögitegemist õpetanud? Sõbrannad muidugi rõõmustavad koos temaga, aga küllap leidub ka kadestajaid, täheldab neiu.
Oma suurimateks eeskujudeks kokandusmaailmas peab Hellery oma ema Hannet ja Jamie Oliveri, kelle retsepte peab ta imeheadeks ja lihtsateks. «Tema road on alati loomingulised ja maitsvad,» hindab Hellery.
Kui pilt kokandusmaailmast on nii selge ja eeskujudki vankumatult paigas, kas võib siis eeldada, et tulevikus asub Hellery pliidi taga tegutsema? Selles neiu väga kindel pole. «Ma pole nii kaugele ette veel mõelnud,» ütleb ta esiotsa.
Kui uurida edasi, et kumb tema kahest suurest hobist — kokkamisest ja laulmisest — suurema tõenäosusega peale jääks, tunnistab Hellery häbelikult, et ilmselt laulmine. «Mulle lihtsalt nii väga meeldib see. Laulan igal õhtul vendadele kitarri saatel unelaulu.»
Olgu siiski öeldud, et samavõrd tore nagu idee lauljakarjäärist tundub talle mõte anda kunagi välja päris oma kokaraamat.
Eks me näe, mis rindel Hellery tulevikus tegutsema hakkab, aga nii toimeka tütarlapse puhul on igal juhul kindel — kunagi me temast veel kuuleme. Anna-Liisa Mets
Kus me Helleryt näinud oleme?
«Suur laste kokaraamat», mille ühes osas kokkab Hellery, on tema ema ja ema endiste töökaaslaste algatus. «Idee tekkis ilmselt sellest, et oli tahtmine teha üks korralik, tore ja armas kokaraamat just lastele, selline, milles oleks lihtsad ja maitsvad road,» ütleb Hellery.
Raamat on vastavalt laste vanusele jaotatud kolme ossa: igasse neist on valitud eakohased retseptid, et lapsed nende valmistamisega ikka hakkama saaksid. Samas polnud valiku tegemisel sugugi vähem tähtis seegi, et toidud lastele endale maitseksid.
Ja siis sattus Hellery televisiooni. Kõigepealt kutsuti neiu ETV hommikusaatesse «Terevisioon». Hellery meenutab seda päris ränga kogemusena: «See oli ju otsesaade ja päris keeruline oli seda teha!»
Võrdlusmoment on tal täiesti olemas: Hellery on nüüd juba suisa kaks korda üles astunud ka Kanal 2 kokandussaates «Lusikas», kuhu ta sattus oma ema asendama. «Tal tuli mõlemal korral midagi vahele ja minna tuli ikkagi minul!»
Megasuper Bolognese kaste
Kuumuta suuremas kastrulis või pannil õli. Prae selles sibulaid, kuni need on kergelt kuldsed. Lisa küüslauk ja prae veel paar minutit. Seejärel pudista pannile hakkliha, kaneelikang, lisa paprikapulber, münt, kaste ja loorberilehed. Prae, kuni liha hakkab pruunistuma. Kalla juurde vein või viinamarjamahl. Keeda umbes 5 minutit. Lisa porgandikuubikud, tomatikonservid ja vesi. Maitsesta kaste soolaga. Ära kata kaanega! Lase kastmel keskmisel või madalamal kuumusel umbes 1,5 tundi keeda. Jahuta ja pakenda karpidesse külmutamiseks.
Mammuline kohupiimakook
Pane ahi 175 kraadi juurde soojenema ning vooderda 22–26 cm diameetriga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Vahusta või suhkruga heledaks ning lisa ükshaaval munakollased ja sidrunimahl, samal ajal edasi vahustades. Tuhksuhkur klopi munavalgete ja soolaga vahule. Sega eraldi kausis kokku manna, vanillipudingupulber ja küpsetuspulber, lisa või-munavahule ning sega korralikult läbi. Tõsta juurde (soovi korral läbi sõela surutud) kohupiim ja sega mass ühtlaseks. Lõpuks sega ettevaatlikult ja tasakesi sisse vahustatud munavalged ja külmutatud kirsid. Küpseta ahjus keskmisel siinil 70–80 minutit. Lase koogil kindlasti vormis 30 minutit jahtuda. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
